pilv12.png

Tartu koolis õpivad lapsed loodust tundma kahe õpetaja ja Apple TV-ga

 Väliselt kaootilist Tartu koolitundi käivad uudistamas ka välisriikide õpetajad ja tudengid.

 Ilmunud 25. mail 2016

Teele Tammeorg, Eesti Päevaleht (epl.ee)

 

Kui Tartu hansa kooli viiendikud teisipäeva ennelõunal loodusõpetuse tundi lähevad, võtavad nad kõigepealt ukse juures kingad jalast. Siis jätavad nad ranitsad seina äärde. Klassiruum pole harjumuspäraselt pingiridu täis, vaid sisustatud kergete ümarate laudade, tumbade ja toolidega, mida on lihtne ümber paigutada. Õpperuum on piklik, sopiline, avar, põrand on kaetud kirju vaibaga. Suured aknad avanevad kooliõue, nende vastas on valged seinad, mis lubavad endale kirjutada ja kirjutatu ära kustutada. Lae alla on seatud kümmekond ekraani.

Õpilasi on umbes 50 ja nad jagunevad alustuseks väikesteks meeskondadeks, et vastata õpetajate kordamisküsimustele. „Milline kajakas on pildil?” küsib õpetaja Mario Mäeots ning manab ühele ekraanile merelinnu foto ja vastusevariandid. Laste käed tõusevad üksteise võidu, aga seejärel juhtub midagi esmapilgul arusaamatut. Lapsed ei hõikagi vastust, vaid upitavad lae poole silte, millel igaühel erinev abstraktne kujund. Mäeots võtab seepeale oma nutitelefoni ja hakkab kaugelt kujundeid sihtima. Kõlab järgmine küsimus ja lastel on sildid uuesti valmis.

Kuidas nad siis küsimustele vastavad, arutlevad tundi jälgima kogunenud Belgia tudengid, kes alustavad juba sel sügisel oma kodumaal õpetajaametis. Teine tundi vedav õpetaja Merike Kilk selgitab: nelinurkset kujundit keerates saab iga kord skaneerimiseks pakkuda uue vastuse, tinglikult a, b, c või d. Lahendus on nutikas, sest teiste rühmade silte kaugemalt piiludes pole selge, mis vastuse nad pakkusid.

 

Rühm kolm – õlireostus!

Ent see on alles algus. Mäeots ja Kilk jagavad laiali iPadid. Tunni teema on Läänemeri ja iga rühm saab tööülesande. „Rühm kolm – õlireostus!” teatab Mäeots ja suunab neliku kaugemasse ruumisoppi mikroskoopide juurde. Teine rühm jääb sinnasamma pikali ja hakkab põrandale projitseeritud kaardile Läänemere-äärseid riike märkima. Järgmine rühm kleebib kokku Läänemere toiduahelat, pidades seejuures aru, kas hüljes sööb ikka lesta või mitte. Kui vaja, otsitakse iPadiga veebist vastuseid.

„Sellises klassiruumis, kus pole ühte tahvlit ja õpetajat selle ees, peavad õpilased teistmoodi õppima, aga see eeldab palju ka õpetajalt,” tõdeb Mäeots ja annab möödaminnes õpilastele nõu, milline ülesanne järgmisena ette võtta. „Mõtleme kolleegiga kogu aeg, mida järgmisena katsetada. Märksõnad on rühmatöö, iseseisvus, koos õppimine.” Mäeotsa põhitöö on hoopiski Tartu ülikoolis haridusteaduste instituudis, kus ta juhib õpetajakoolituse uue loodus- ja reaalainete õppekava programmi. Mäeotsa huvitab see, kuidas koolis uut tehnoloogiat ja n-ö teistmoodi õpetamist kõige tulemuslikumalt ära kasutada. Tema arvates võiksid selle õppekava lõpetajad olla just sellised õpetajad, kes oskavad inspireerivalt teadmisi edasi anda.

Hansa kooli (endine Tartu kommertsgümnaasium, mis on juba paar aastat olnud põhikool) eriline klassiruum – õigemini mitu üksteisest eraldatavat eri suurusega tuba – on sisustatud linna investeeringute ja rahvusvaheliste grantide abiga. Nii nagu paljud teisedki Eesti koolid, otsitakse ka Tartus lahendusi küsimusele, kuidas lapsi paremini, ajakohasemalt ja ka huvitavamalt eluks ette valmistada. Kooli viiendikud on terve aasta niimoodi loodusõpetust saanud.

„Me ei ole töövihikut puutunudki!” teatab Robert silmanähtavalt rahulolevana. „Igav oleks ju lihtsalt tooli peal istuda,” arvab Sabiine. „Õpetajad mängivad meiega kaasa, siin tunnis saab alati naerda, õpid inimesi tundma ja saad uusi sõpru ka,” ütleb Grete ja lisab, et „paralleelikatega” – tunnis on koos 5A ja 5C klass – muidu nii tihti kokku ei satukski.

 Treenimata pilguga vaatlejale võib tunduda, justkui 45 minuti jooksul ei õpitudki, oli ainult sagimine, vaba jutuvadin, juhuslikud hüüatused ja tahvelarvutite näppimine. Rühmad teevad lahendatud ülesannetest pilte ja laadivad need kontrolliks üles digitaalsele klassiseinale. Siis saavad nad ülesandeks kirjutada, mida uut nad tunnis õppisid, seejärel tuleb kingad jalga lükata ja järgmisse tundi minna. Tõenäoliselt näoga tahvli poole.

 

Belgia tulevased õpetajad: õppestiil motiveerib

Mitme õpetajaga ja rühmatöö suunitlusega tunde käisid eestlased uurimas Islandil. Eile oli omakorda hansa koolis kohal tosin Antwerpeni pedagoogikatudengit.

„Arvame, et on hea mõte tundi selliselt pidada,” arutlesid tunni lõpus Margot, Liesse, Lotte ja Lore. „See on õpilastele kindlasti väga motiveeriv ja on näha, et neile meeldib tunnis olla. Küll aga tekkis meil küsimus, kuidas saavad hakkama eri tasemega õpilased. Kas nõrgemad jäävad grupis tagaplaanile ja löövad käega? Ühe tunni järgi ei saa seda hinnata, selleks peaks klassi kauem jälgima.”

Fotod: Argo Ingver / Ekspress Meedia